Monika ja Rene rääkisid oma uuest töökohast, kus nad tundsid muret ühe teise töökaaslase [vist oli Kronja?] sotsiaalsuse üle. et kui ta enne polnud inimestega eriti rääkinud, siis nüüd uues kohas on sellega eriti halvasti, kuna ta on kontori kanepidiiler. sest süsteem käis nii, et ühte kindlasse sahtlisse tuli talle jätta raha ja mõne aja pärast ilmus sinna hunnik kanepit tagasi, ja kuna kõik oli üliülisalajane, siis ei rääkinud nüüd temaga üldse mitte keegi.
siis aga olime Renega keset järve mingite majade peal (arhitektuuriliselt ütleks, et umbes viktoriaanlik London meets Hogwarts, aga lego loogilisusega), nii et üks maja vajus lihtsalt vee alla, korsten jäi veepiirist nii 10 meetrit allapoole, aga Rene oli esimesel korrusel (maja oli umbes 3-4 kordne). vahetasime SMSe, kus ma soovitasin tal ikka sealt esimelt korruselt ära tulla vee peale (justnimelt tulla, sest kogu protsessi käigus asi ujumiseni ei jõudnud kordagi). ise mõtlesin, et ikka jube tore, et tänapäeva nutitelefonid vee all töötavad. kui asi meie päästmiseni jõudis, siis ilmusid järve peale saared, kuhu inimestel minna tuli, ja jaotus saartele käis nutitelefoni margi järgi. kuigi meil kellelgi iPhone 5-te ei olnud (selleks hetkeks oli meie seltskonnaga liitunud ka Krešimir), siis me otsustasime mina sinna, sest see tundus selline tore kunstiinimeste ja boheemide saar. lõpuks sai saarelt laevaleminekusarnast käiku mööda otse minu kontorisse/vanaema elutuppa, kus ma it-osakonnale kangelaslikult kiitlesin, et mina olen oma 5-aastase tööstaaži käigus juba kaks laevahukku üle elanud.
EDIT:
lõunasöögil meenus, et lisaks oli Kyle juba Eestis ja mu vanaema talu juures. kus järsku ilmusid välja 3 hiigelsuurt küülikut, ja siis lisaks ka põder, ja ma kilkasin, et näed, esimene päev Eesti pinnal ja juba saab sellise fauna koguse kätte, nagu tellitud. jõudsin veel telefoniga ühe hea pildi teha, enne kui põder ühe küüliku jõhkralt ära sõi.
No comments:
Post a Comment