Retrorubriik: 21. oktoober 2007

toimumas on järjestikku soome-venemaa ja inglise-venemaa korvpallimatšid, kusjuures omavahel ärplevad rahvusvaheliste spordiväljaannete abil enne tegelikku aktsiooni inglased ja soomlased. mängu (mis toimus korraga nii soomlaste ja venelaste kui inglaste ja venelaste vahel) ajal sai mehi lähemalt jälgida luubi abil (seda läbi teleri kusjuures). mäng saab läbi ja meie poole (minu ja minu abikaasa [mingi täiesti suvaline meessoost figuur] ühisesse koju ehk minu tädi majja, mis mulle siiani külmavärinaid tekitab ning mis asub kusagil võru maakonna pärapõrgus) astub sisse üks inglismaa meeskonna mängijaid, kes on muuseas meie ammune hea perekonnatuttav. astub sisse; paneme tähele, et ta on lühikestes pükstes ja maikas, kui väljas on -20 C, ja kukub seletama, et venelased tahavad teda ära tappa. vaatab aknast välja ja nähes läbi pilvede poolkuud, hakkab veel hullema õhinaga rääkima, et see kuu ennustab halba, see ennustab, et venelased tapavad ta ära, et venelased ajavad teda taga ning on varsti siin. mina ütlen, et kulla mees, sul on paranoiad. selle peale pistab ta kriiskama, et appi, paranoiad! paranoiad! võtan vaeselt mehelt ümbert kinni ja räägin, et pole siin kedagi, lähme istume ilusti kõik (tema, mina, mu mees ja meie väike poeg) kööki sohvale ning joome teed ja rahuneme maha. sohvale istudes mõtlen veel, et see korvpallur ei tohiks oma veel pärast mängu higist pärlendava palja maikas õlaga avatud akna alla istuda. järsku kuuleme kusagilt mingit liikumist. seletan inglasele, et see on meie lapsehoidja, kes katlamaja uksest tuli koeraga jalutamast. hoidja hõikab kusagilt koridorist üle maja tere. hõikame vastu ja siis hakkab üle maja (mis peaks olema täiesti tühi) kostma igasugu teresid. (ühes hääles tunnen ära ellen niidu [?!!, tõenäoliselt seosed meie htgs tehtava luulekavaga, mis peab sündima krossi-niidu ainetel] kusjuures). kahtlustan ka endal luulusid. hõikan ise uuesti tere!. vaikus. hoidja (kes ise ennast näole ei anna) hõikab veelkord tere. jälle kostab üle maja igasugu erineva tämbriga teresid, kõik kusjuures mingite kuulsate ja enam-jaolt ammusurnud isikute omad [jumal teab, mis meelega ma sellest aru sain]. selleks hetkeks seisin ma köögi ukse juures ja vaatasin koridori ning teise korruse trepimademel seisab, sellises kurjakuulutavas ähmases punakas seljatagant langevas valguses, üleni mustas - hitler! täitsa hitler ise, elusuuruses, väga autentne. astub kööki sisse ja mina annan talle kiirelt au ja karjun heil hitler. ja siis lausun paanikas ning ülevoolava entusiasmiga ülikiiresti "deutschland, deutschland, über alles!" [mu saksa keele oskus umbes sellega piirdubki] samal ajal see korvpallur kõõksub naerda vaikselt diivanil, arvates, et see on mingi tore etendus. peast käib veel läbi mõte, et jumal teab, kes pagan kõik veel nende teiste terede taga võivad olla. ja siis heliseb õnneks äratuskell.